Lavastus "Ja kui nad surnud ei ole...

SISSEHINGAMISEKS

Istusime keset kõige tulisemat prooviperioodi Jõgeva kaubahalli ees sama tulisel pingil. Varasele tunnile vaatamata pöördus vestlus filosoofiliseks ja meie Maarius näitlikustas lihtsalt ja toredasti, kuidas ellu ja kulgemisse suhtuda: liigume päevast päeva küll edasi, aga tagurpidi, niisiis selg ees.Seda, mis seal kuskil ees ootab, kuhu jalad viivad, ei tea, seda, mis maha jääb, tekib aga üha rohkem. Sellest võib ju ometi kokku seada mõndagi, mis tuju parandab! 

Aga mida teha selle osaga, mis ajab hinge valutama ja mida me terve elu püüame kuidagi ravida? Olen märganud, et vaim ja lootus kukuvad kokku hetkel, mil lakkab tahtmine küsida olulisi küsimusi. Pandeemia ei ole taandunud. Vaatame korraks ümberringi – kriitiline osa ühiskonnast hõigub üha lärmakamalt vastuseid küsimustele, mida keegi neilt küsinud ei ole. Väljaravimata valu tüürib tuimuseni, tuimus tõmbab eraldusjooni ja külvab trotsi. Aga valu ei lakka ometi. 

Peorikkuja tiitli võib kergesti külge saada igaüks, kes „haavad lahti rebib“. Järelikult peab see keegi midagi valuallikate kohta teadma. Kõige lõbusam on see, et peorikkuja ei pea pidulist sageli tundmagi, tööpõld on üsna sarnane kõikjal. Kuhu ka ei vajutaks, ikka sama lugu. Teed vaid nipsu ja sõõris väänleb juba järgmine. Vahest on siis veel lihtsam liikuda tundmatusse mitte ainult selg ees, vaid ka rätik silmil ja näpud kõrvades? Või müüakse ühel päeval apteegis ka sellist vaktsiini, mida maailm päriselt vajab? 

Ärme kaota rõõmu küsimusi küsida! Neid olulisi. Ahjaa, kõik tegelased on välja mõeldud. Teiste sõnadega – jumal teab, kes. Sündmuskoht – kurat teab, kus. Mitte see ei ole oluline. 

Teie Märt Treier

LAVASTUSEST

Näidendi autor, raadioajakiranik Märt Treier ütleb ise nii: "Hobihelilooja Aaro otsib oma hingehädades valguskiirt, kuni ohjad haarab üks erakordselt šikk härra, kelle päritolu koorub pisitasa. Tragöödia jalutab käsikäes groteskiga, sest nii tõsistest teemadest ei saagi ülemäära tõsiselt rääkida. Tõuke tüki kirjutamiseks sain loojate alatisest ja kustumatust ihalusest luua midagi, mille väärtuses ei ole põhjust kahelda mitte kellelgi. Aga mida teha siis, kui annet ei jagu? Ei, tasuta lõunaid ei pakuta, näib, et unistajatele jäävad tühjad pihud nüüdki. Või kas ikka jäävad? Vahest on Suurel Valijal unistajatega hoopis ootamatu plaan?" 

Etendused jõuavad lavale aastakümneid koolinoorte üleriigilisi kultuuriüritusi korraldanud MTÜ Tähetund vedamisel.

TEGELASED

Kolm põrs... khm, kolm vaevatud heliloojat: 

AARO – MEELIS PÕDERSOO
SIIM – MARTIN KÕIV
HARALD – MIHKEL KABEL
SUUR VALIJA – MAARIUS PÄRN

KAASOSALISED

AUTOR ja LAVASTAJA – MÄRT TREIER
VALGUSKUNSTNIK – KAREL KANSVEIN
MUUSIKALINE KUJUNDAJA - VILLEM ROOTALU
KOREOGRAAF – KRISTJAN ROHIOJA
KOSTÜMEERIJA ja REKVISIITOR – EDA ORUPÕLD

LAVATAGUSED KAASOSALISED

KALEV PÄRTELPOEG
STEN SIIRAK
DANIEL AGANITŠ
KIRILL MATIITŠIN
TOOMAS VAHUR
ANNA-MARIA VAHUR
JÕGEVA KULTUURIKESKUSE PERE

MINU POISTELE

„Ma tundsin kahte suurt kivi, ma olin nendega lähedaselt tuttav...“ luges Meelis aastaid tagasi koolipoisina Ellen Niidu värsiridu ning lummas saali haudvaikseks. Niisugused nad ongi-Meelis, Maarius, Martin, Mihkel ja teised mu poisid. Kui mõtlevad, siis südamega, kui ütlevad, siis südamega,kui tunnevad, siis ikka päriselt, südamega... 

Selles näitemängus on üks mõte, et ainult murtud südamega saabki olla tegelikult elus. Südame murdumine ei pea olema alati kurb, võib olla ilus ja õige, kui murrad õigest kohast, ilusad tükid, ära kinkimiseks. 

Usun, et just tänu niisugustele poistele püsib lootus, et ehk lõpetab meid ümbritsev kord oma hullumeelse, karjuvalt pealiskaudse, tühist müra täis keerlemise. Et videokliplikust maailmast saab jälle tervikpilt, mille sisse saad minna ainult siis, kui mõistad ka kivide keelt, kui murtud südamega saab olla tegelikult elus, kui oled pühendatu... 

Lianne Saage-Vahur, Õpetaja ja sõber